1. Õppeprotsessi ettevalmistamine

1.1 Selgitab eelnevalt välja ja analüüsib konkreetse õpperühma opi- ja erivajadusi

Enne iga koolituse läbiviimist selgitan välja sihtrühma õpivajadused ja ootused, et kohandada koolituse sisu võimalikult asjakohaseks. Kasutan selleks erinevaid meetodeid, sõltuvalt koolituse formaadist ja tellijast.

Tellimuskoolituste puhul viin läbi eelvestluse tellijaga, kus kaardistan organisatsiooni vajadused, ootused ja hetkeolukorra. Vajadusel kasutan ka eel-küsimustikke (nt Google Forms), et saada infot osalejate varasema kogemuse, ootuste ja väljakutsete kohta.

Avatud koolituste puhul kogun infot osalejatelt koolituse alguses, kasutades arutelusid ja küsimusi, mis aitavad neil sõnastada enda õpieesmärgid. See loob seose koolituse sisu ja õppija isiklike vajaduste vahel ning suurendab motivatsiooni õppimiseks.

Kogutud info põhjal sõnastan koolituse eesmärgid ja õpiväljundid ning kohandan sisu, meetodeid ja rõhuasetusi vastavalt sihtrühma tasemele ja ootustele. Koolituse käigus jälgin pidevalt õppijate reaktsioone ja vajadusel kohandan tegevusi, et toetada õppimist maksimaalselt.

Minu eesmärk on luua koolitus, mis on praktiline, õppijakeskne ja toetab osalejate arengut nende reaalses töö- või elukontekstis.

1.2 Koostab koolitusprogrammi ja planeerib oma tegevuse

Koostan koolitusprogramme lähtudes eelnevalt kaardistatud sihtrühma vajadustest ning koolituse eesmärkidest. Sõnastan koolituse eesmärgid ja õpiväljundid nii, et need oleksid õppijale arusaadavad ja praktiliselt rakendatavad.

Koolitusprogrammi koostamisel lähtun loogilisest ülesehitusest, kus teemad liiguvad üldiselt spetsiifilisemale ning teooria on tasakaalus praktiliste harjutustega. Planeerin koolituse etapid selliselt, et õppijal oleks võimalik uut teadmist koheselt läbi proovida, seostada oma varasema kogemusega ja reflekteerida õpitut.

Kavandan koolituse ajakava, õppemeetodid ja vajalikud materjalid, arvestades sihtrühma eripära, grupi suurust ja koolituse formaati. Kasutan erinevaid õppemeetodeid, nagu arutelud, praktilised harjutused, refleksioon ja grupitööd, et toetada õppijate aktiivset osalust.

Oma töös lähtun põhimõttest, et koolitusprogramm peab olema paindlik – jätan ruumi muudatusteks vastavalt õppijate vajadustele ja grupiprotsessidele. Vajadusel kohandan programmi koolituse käigus, säilitades samas fookuse seatud õpiväljunditel.

Koolitusprogrammi koostamisel kasutan ka varasemate koolituste tagasisidet, et täiendada sisu ja meetodeid ning tõsta koolituste kvaliteeti.

Näiteks koostasin Swedbanki töötajatele "Karjääri visiooni" koolitusprogrammi, kus eesmärgiks oli toetada osalejate teadlikkust oma karjäärisuunast. Programmis kasutasin refleksiooni harjutusi ja grupiarutelusid, mis võimaldasid õppijatel siduda õpitu oma isikliku tööalase arenguga.

1.3 Valmistab ette konkreetse koolituse sisu ja valib meetodid

Valmistan koolituse sisu ja valin meetodid lähtudes koolitusprogrammis sõnastatud õpiväljunditest ning sihtrühma vajadustest. Iga koolituse puhul lähtun põhimõttest, et valitud meetod peab toetama konkreetse õpiväljundi saavutamist.

Seon teoreetilise osa praktiliste tegevustega, et õppijatel oleks võimalik uut teadmist koheselt rakendada. Kasutan erinevaid õppemeetodeid, nagu arutelud, praktilised harjutused, refleksioon, paaris- ja grupitööd, et toetada õppijate aktiivset osalust ja kogemuslikku õppimist.

Koolituse sisu koostamisel arvestan õppijate varasema kogemuse ja tasemega ning kohandan materjali vastavalt sihtrühmale. Väldin liigset loengu põhist lähenemist ning eelistan meetodeid, mis aitavad õppijatel ise järeldusteni jõuda ja õpitut oma töö- või elu kontekstiga siduda.

Lähtun ka varasemate koolituste tagasisidest, analüüsides, millised meetodid ja teemad on olnud õppijate jaoks kõige mõjusamad. Selle põhjal täiendan ja kohandan koolituse sisu ning meetodeid, et tõsta õpikogemuse kvaliteeti.

Viide tõendusmaterjalile:
Tööleht 1 – Tööalased väärtused (vt allpool)
Tööleht 2 – Karjääriratas (vt allpool)

1.4 Koostab ja/või kohandab õppematerjale

Koostan ja kohandan õppematerjale lähtudes koolitusprogrammist, õpiväljunditest ning sihtrühma vajadustest. Materjalide loomisel pean oluliseks selget struktuuri ja loogilist ülesehitust, et need toetaksid õppija arusaamist ja aitaksid õpitut hiljem meenutada.

Loon õppematerjale nii kontakt- kui veebikoolituste jaoks, arvestades õppekeskkonna eripärasid. Kasutan erinevaid digivahendeid, nagu PowerPoint ja Canva, et luua visuaalselt selgeid ja arusaadavaid materjale. Vajadusel koostan ka töölehti ja harjutusi, mis toetavad õppijate aktiivset osalust ja refleksiooni.

Materjalide koostamisel lähtun põhimõttest, et need ei oleks pelgalt informatsiooni edastavad, vaid toetaksid õppija mõtlemist ja kaasatust. Seetõttu kombineerin visuaalseid elemente, küsimusi ja praktilisi ülesandeid, mis aitavad õppijal õpitut seostada oma kogemusega.

Kasutan peamiselt enda loodud materjale ning teiste autorite materjalide kasutamisel viitan korrektselt allikatele, järgides autorikaitse põhimõtteid.

Psühhodraama ajalugu

Psühhodraama sai alguse 20. sajandi alguses Viinis, Austria-Ungaris. Selle looja on Jacob Levy Moreno (1889–1974), rumeenia-juudi päritolu arst ja psühhi­aater, kes oli sügavalt huvitatud inimestevahelisest suhtlemisest, spontaansusest ja loovusest.

Moreno hakkas esimesena katsetama improvisatsiooni ja rollimängu kasutamist terapeutilises kontekstis juba 1920. aastatel. Ta uskus, et inimese sisemaailma ja suhteid saab kõige paremini mõista ning muuta läbi tegevuse, mitte ainult kõne kaudu.

Psühhodraama kui meetod sündis ametlikult 1921. aastal Viinis. Hiljem, USA-s, rajas ta 1936. aastal Beaconis oma Psühhodraama instituudi.

Psühhodraama kui isiksuse arengu tööriist

Psühhodraamat kasutatakse laialdaselt isikliku arengu, meeskonnatöö, juhtimise, konfliktide lahendamise ja eneseväljenduse toetamiseks. See aitab suurendada teadlikkust enda käitumismustritest, arendada empaatiavõimet ning parandada suhtlemisoskusi.

Psühhodraama sessiooni kolm faasi

1. Soojendus – luuakse usalduslik õhkkond ja aktiveeritakse osalejate loovus ja spontaansus.
2. Lavastus – keskne ja kõige aktiivsem osa, kus toimub dramatiseerimine. Protagonist jagab oma olukorda ja seda uuritakse koos grupiga.
3. Integratsioon ja jagamine – aitab kogetu paremini mõista ja igapäevaellu kaasa võtta.

Psühhodraama viis instrumenti

• Lava – sümboolne ja turvaline koht tegevuseks
• Protagonist – inimene, kelle lugu uuritakse
• Lavastaja – grupijuht, kes toetab protsessi
• Abimina – grupiliikmed, kes kehastavad rolle
• Grupp – kollektiivne toetus, peegeldus ja jagamine

3 harjutust koolis kasutamiseks

1. Rollivahetus – arendab empaatiat ja näha olukorda teise inimese vaatenurgast.
2. Tühja tooli tehnika – väljendab mõtteid ja tundeid, mida muidu võib olla raske öelda.
3. Elav ajaleht – arendab kriitilist mõtlemist, koostööd, eneseväljendust ja loovust.

Kasutatud kirjandus: Moreno, J. L. (1946). Psychodrama. / Nolte, J. (2020) J. L. Moreno ja psühhodramaatiline meetod. / Psühhodraama koolitusmaterjalid ja isiklikud õpimärkmed.